Nailboard magazine (Eesti)


Jutud paganatest ja ronkadest ansambliga BESTIA
Küsitles: Virko Pirrus

31. jaanuaril nägi väikse Eesti UG-plaadifirma Hexenreich Recordsi hõlma alt ilmavalgust kohaliku pagan/black-metali grupeeringu Bestia uus kauamängiv "Ronkade Parved". Et Bestia on orbiidil tiirelnud juba aastaid, leidsin olevat pasliku esitada bändi vaimsele liidrile Vollyle küsimusi bändi mineviku, oleviku ja tuleviku kohta. Üks on selge - missioonitundest sel mehel puudu ei tule. Aga lugege ise!

Ahoi, Volly! Pole vist eriline saladus, et Bestia on alates oma algusest 2000. aastal rohkem või vähem sisuliselt võrdunud sinu isikuga. Kuidas ise bändi algusaegadele tagasi vaatad? Millest kõik alguse sai?


Tervitus! Alguses oli plaan teha väikestviisi sooloprojekt kõigi muude UG-bändide kõrvalt, kus ma tol ajal kaasa lõin, aga kui see vanker ükskord raginal käima läks, siis jäid teised banded üsna ruttu soiku. Proove ja igasuguseid katsetusi sai tegelikult alustatud juba umbes aasta varem, aga esimene stabiilsem koosseis tekkis 2000. aasta kevadel, mistõttu oleme otsustanud ikkagi selle ametlikuks sünniajaks märkida. Osad tolleaegsetest bändiliikmetest on praeguseks täiesti silmapiirilt kadunud, mõnest pole juba aastaid midagi kuulda olnud. Meenub et olime noored ja rohelised, ning proove sai tehtud vahel üsna ekstreemsetes tingimustes. Esimene proovikas asus ühe puumaja keldris - kui trummar kardaani tööle pani, siis hakkasid ilmselt terve maja aknad vibreerima. Mõistagi ei saanud seal väga kaua harjutamas käia.

1990. aastate teine pool ja paar aastat ka uude sajandisse on Eesti skenes teada-tuntud kui nn pagan/black metali õitsenguajastu - väga olulised plaadid/demod ilmusid bändidelt nagu Tharaphita, Manatark, Loits, Kalm, Assamalla. Bestia on ehk küll nõks hilisem väljalase, kuid on minu arvates ainus, kes siiani nii elus on kui sarnast rida ajab. Kuulan siin teie uut materjali ja meenub kohe see aeg. Kuidas kommenteerid?

Eks aega on mööda läinud omajagu, aga minu muusikaline maitse pole sest saati väga kardinaalselt muutunud ja bänditegemine-asjaajamine on vaat et igapäevase rutiini osaks saanud. Kuulan praegu märgatavamalt laiemat valikut erinevaid bände kui sel ajal, ent just selline muusika on siiani jäänud kõige südamelähedasemaks. Tehtud on palju (samas ka vähe) ja kuidagi narr tunduks praegu asja katki jätta ning televiisori ees lihtsalt õlli libistada. Enne pensionile minekut võiks mõned plaadid ikka veel teha.

Bestia on ilmselt üks läbi aegade suurema kaadrivoolavusega bänd Eestis metalskenes. Hard Rock Clubi foorumis heideti aastat paar tagasi ka nalja selle üle, et Bestia annab uue koosseisuga 1-2 kontserti ning siis "võtab jälle aja maha". Millest on sellised "arengud" tingitud olnud? True underground?

Tahaks siiski loota, et ma ei ole nii hirmus inimeseloom, et kõik sellepärast varem või hiljem laiali jooksevad :) Arvan et „kaadriprobleemiga“ on suuremal või vähemalt määral kokku puutunud enamus bändidest. Oleme jooksvalt proovinud ja katsetanud erinevaid inimesi ning põhjuseid, miks keegi on ära läinud (või ära saadetud) on tegelikult olnud täiesti seinast seina. Näiteks käis vahepeal läbi kaks viimase peal kidrameest, kellega kahjuks meie nägemused bänditegemisest ei klappinud ja nii saigi sõbralikult lahku mindud. Trummarite liikumised on siiani olnud kõige valulikum teema ja paar korda on see tegevusele tõsise piduri peale tõmmanud – oleme kaks korda esinenud salvestatud trummidega, aga see pole ikka sama kui päris põrgumasin selja taga müdistab.

Lugesin just kokku, et tänase seisuga oleme üles astunud 49 korda; see number oleks kaunikesti suurem kui poleks pause sisse tulnud - ära on tulnud öelda nii mõnestki magusast või huvitavast pakkumisest.

Ei tahaks küll ära sõnada, aga hetkel tundub teil täiesti OK line-up olevat - antud juba mitu-mitu kontserti ja ilmunud ka uus kauamängiv. Kes teil hetkel bändis on ja ehk ka paar sõna igaühe kohta?

Sisetunne ütleb, et praegune koosseis on meil kindlasti läbi aegade kõige tugevam; paneme suurt rõhku täpsusele ja järeleandmisi ei tehta milleski. Ehk nii nagu asjad olema peavadki!

Koosseis on meil praegu järgmine:

Reivo (bass) - on olnud bändis juba pea algusest peale, hiljuti uuendas oma „riistvara“, tänu millele on meie bassisaund muutunud märgatavat karmimaks kui enne.

Kaval Ants (kitarr) - liitus meiega 2007. aasta lõpupoole; tean teda tegelikult päris tükk aega juba, aga siiani ei olnud sellist koostööd teinud.

Vincent Arckharum (vokaal) - avaldas tegelikult juba päris ammu tungivat soovi meile laulma tulla; kutsusin teda proovima siis, kui jõudis kätte aeg hakata „Ronkade parvede“ jaoks vokaali salvestama, ning kohemaid sai selgeks, et just tema ongi õige mees selle töö jaoks.

Rain (trummid) - ilmus välja eelmise aasta sügisel, kui ma ausalt öeldes olin hakanud juba lootust kaotama. Koostöö hakkas temaga sujuma esimestest hetkedest alates.

Mina ise kangutan põhiliselt kitarri ja kirjutan enamuse muusikast, samuti seisab promotöö ja kontserdite korraldamine minu õlgadel.

Nii, ja nüüd siis uue plaadi juurde... Peab ütlema, et niipalju kui on õnnestunud plaati kuulata, üllatab "Ronkade Parved" küll väga meeldivalt. Võrreldes teie esikplaadiga on areng olnud ju üüratu. Kohe avalugu üllatab... saksofoniga - ning ootamatusi jagub veel. Kuidas te selliste ideede peale tulite?

Asjalugu oli tegelikult sedaviisi, et alguses ei olnud üldse plaanis „ebatavalisi“ instrumente kasutada. Meil olid enamus pillidest juba lindistatud ning lood saanud juba mõnda aega „laagerdada“, kui hakkasime arutlema, et mida huvitavat võiks veel lisada. Mul tekkis idee et ühes loos võiks vabalt flööt sees olla ning peagi ilmus Ants välja jutuga et temal on tuttav saksimängija, kellel oleks huvi sellisel karmi muusika plaadil kaasa lüüa, kui me talle tegevust leiaksime. Algul tundus see mõte naljakas, aga praegu olen väga rahul, et sedaviisi tehtud sai. Samuti leidus professionaalne vioolamängija, keda kasutasime ühes pisikeses lõigus, ja päris lõpetuseks tegin ise veel paari kohta sünditaustad. Hilisema stuudiotöö juures jõudsime järeldusele, et kõige parema tulemuse saab, kui need täiendavad pillid paigutada taustale, nii et nad ei domineeriks, kuid samal ajal annaksid muusikale huvitavat vürtsi.

Räägi aga välja selle plaadi sünnilugu - kuidas sündisid lood, kus on teos salvestatud? Ja lõpuks, kas oled ise lõpptulemusega rahul?

Töö selle plaadi materjali kallal käis sisuliselt 2006. aastast saati: mul oli paras hulk materjali juba sahtlisse kirjutatud kui bänd mingil hetkel taas laiali lagunes. Samas tekkis mul siis piisavalt vaba aega ja vabadust et lugusid viimistleda ja üht-teist uut juurde mõelda. Mul oli kinnisidee, et plaat peab välja tulema ja mitte ükski vägi seda enam takistama ei pääse. Millalgi 2007. aasta suvel sai räägitud Thonolaniga, kas ta oleks nõus koos meiega trumme salvestama, ja millalgi sügisel saigi proovidega alustatud. Tehnika poole pealt tuli meile appi isand Sorts (ex-Ignorabimus, Mass In Comatose) ja aasta viimastel päevadel panime Urti bassimehe maamajja vajaliku kola üles ning trummid saidki linti selle moega. Ülejäänud instrumendid ja hääled on salvestatud eelmise aastal jooksul erinevates kohtades Tallinnas. Viimase lihvi andis lugudele Asko-Rome Altsoo ja ma olen tulemusega väga rahul - just sellist üsnagi karedat, kuid jõulist saundi me tahtsimegi kokkuvõttes saavutada. Eks alati jäävad mingid pisiasjad kripeldama, aga sellega teab lihtsalt arvestada järgmisel korral. Erinevalt eelmiste plaatide salvestamisest oli seekord päris suur hulk rahvast nii nõu kui jõuga abiks - kasutaks siinkohal võimalust ja tänaks teid kõiki!

Plaadi kaanepildil on kujutatud ristirüütli ja paganasõdalase võitlust, nende kohal tiirutavad rongad. Kuidas ise plaadi nime, kujundust ja kontseptsiooni lahti mõtestaksid?

Plaadi nime teema oli üsnagi kaua lahtine; kui vaadata lüürika poolt, siis leiate sealt palju loodusteemat, vaheldumisi madistamisega. Kunstnikule, kes esikaane pildi tegi, andsime suunad ette, aga samas jätsime üsnagi vabad käed. Hiljem ma arvutis väheke „sättisin“ seda ja tulemust saab nüüd igaüks ise kaeda. Arvan, et kaanepilt seob nimiloo ja teised lood päris hästi ühiseks tervikuks. Kui meid mõtteliselt sinna pildile paigutada, siis ma arvan et olemegi need rongad - lisan siia juurde väikse lõigu nimiloost:

“Kui eksinguist räsitult lebama vajun
Ja rännaku mõttetust lõpuks ma tajun,
Siis loobudes kõigest, öötaevale andun
Ja ronkade parvedes edasi kandun.”

Ja siit kohe järgmine küsimus... Mitmed vanad pagan-metali bändid on tunnistanud, et vabadusvõitlusest ja klassikalisest ristiusu ning paganluse vastuseisust laulusõnade kirjutamine ammendub ühel hetkel. Bestia on aga sellist pagansõdalase teemat enam või vähem pidevalt hoidnud, tõotades tasumise päeva. Kuidas kommenteerid?

Ma natuke vaidleks sellele ses suhtes vastu, et me ei ole teemade ringi kunagi vaid sellega piiranud. Oleme kasutanud erinevate autorite sõnu, ka need võitluslikumad lood on enamjaolt erinevate inimeste kirjutatud ja nii need üksteist väga kordama ei kipu. Kes on ridade vahele kiiganud, on seal ehk midagi enamatki näinud...

Praegu, kui uus plaat on ilmapimedust näinud, liiguvad mõtted juba uutel radadel ja tulevastes lugudes on plaanis tuua sisse ka muid teemasid, mis jäävad siiski otsapidi paganluse valdkonda. Esialgu veel täpsemalt ei tahaks rääkida.

Mis teema teil hetkel laibamaalingute ja kostüümidega on? Bestia on ju siiamaani valdavalt "puhta näoga" esinenud.

Aegade jooksul on meile tehtud etteheiteid näomaalingute puudumise kohta; nüüd, kui me neid kasutame, on jälle teistel seltsimeestel ninad krimpsus. Sõnaga, reaktsioone on olnud igasuguseid. Ütleme nii, et praeguse koosseisuga tunduvad sõjamaalingud just omal kohal olevat. Vincent on meil „tseremooniameister“ ja näomaalingute ekspert – tema selle kombe sisse juurutaski.

Võtame lavatagust nägude värvimist kui ettevalmistavat rituaali. Ja kui esivanemad ihusid enne lahingut mõõku, siis meie paneme kitarrid häälde. Nagu kirjatsurad on arvustustes märkinud, käib Bestia esinemise ajal laval lahing ja taplus esimesest loost kuni viimaseni, mis peaks toimuvale olema päris heaks iseloomustuseks. Kostüümid käivad iseenesest mõista asja juurde; on endalgi reeglina igav vaadata luitunud t-särkides laval tammuvat bändi. Vinged kostüümid mõistagi ei kompenseeri muusikalist puudujääki, aga kuradi lahe kui sellised asjad omavahel tasakaalus ja hoolikalt läbimõeldud on.

Millised on Bestia lähitulevikuplaanid? Kus teid lähema ajal näha saab ja mis muidu uudist? Loodetavasti ei plaani te jälle aega maha võtta :)...

7. märtsil on meil kavas astude üles Vilniuses - sellega tõmbame joone alla uusi lugusid ja plaati tutvustavale „minituurile“. Edasi algab mul isiklikus elus väga kiire aeg ja bändiasjad jäävad veidi tahaplaanile. Kuni sügiseni tuleb nähtavasti vaiksem periood: võimalik et mõned väga valitud lived jäävad siiski sinna sisse, eks ole näha.

Uudist on praegu niipalju, et peatselt ilmub „Ronkade parvedest“ ka limiteeritud digipak-CD Evil Distribution-nimelise plaadifirma tiiva alt. Esimese variandiga võrreldes on muudetud veidi kujundust ning lisatud boonuslugu.

Vead ise veel kohalikku UG-distrot ja plaadifirmat Hexenreich Recordsit. Mis püha vägi sind veel sellist taaka kandma sunnib? Missioonitunne?

Alustatud sai 2004. aastal ühe Eesti UG-metali-kogumiku väljaandmisega, kuna Guano Recordsi üllitatud kogumikust oli juba omajagu aega mööda läinud ja asi vajas lihtsalt ärategemist. Paljudel sel osalenud bändide jaoks on see ainus „ametlik“ väljaanne siiamaani. Hiljem tegin veel ühe kogumiku; praegu rohkem plaanis ei ole - see on parajalt keeruline ettevõtmine.

Missioonitunne, mittetulunduslik vaim ja Eesti kolemuusika promomine välismaal on ehk selle tegevuse märksõnadeks. Olen praeguseks andnud kenakese hulga bändide reliise CD-R-ide ja kassettide peal välja, osadel on õnnestunud sellelt hüppelaualt ka edasi minna, mis teeb iseäranis rõõmu. Peale kohalike bändide on „rösteris“ ka näiteks üks Iraani black-metali-grupeering. Tõsi ta on, et olen kasutanud seda võimalust ka Bestia promomiseks - esimesed versioonid plaatidest on reeglina kõigepealt ikka Hexenreichi alt ilmunud ja siis hiljem mujal.

Veebruar 2009