::: Ronkade parved :::


1. Ronkade parved - (mp3)
2. F.S. - (mp3)
3. Mälestus kustutab leegi - (mp3)
4. Verine koidik
5. Silmis härmatis
6. Taeva tõurastaja
7. Arg sõdalane
8. Tasumise päev
9. Õiglaste tulek
10. Viimne lahing
11. F.S. (proov 2007)(boonus)

Mp3 failid laevad liiga aeglaselt alla? Kiika meie Myspace lehele


Pikkus: 44 minutit

Väljaandja: Depressive Illusions Records (Ukraina), mai 2011.

Info: Tiraazh on 100 käsitsinummerdatud koopiat, pealetrükiga cd-r plaadil.
Album isaldab 10 lugu, millest 7 on täiesti uued ja 3 on ilmunud varasematel plaatidel, kuid saanud nüüd värske ja mahlase kuue.

Trummid on salvestatud 2007 a. viimastel päevadel kauges Naruski külas Riho "Sorts" Kiiberi abiga. Ülejänud instrumendid ja hääled on linti võetud erinevatel aegadel ja erinevates kohtades Tallinnas 2008. aastal.

Viimase lihvi andis Asko-Rome Altsoo detsembris 2008 / jaanuaris 2009.

Kogu muusika on tehtud Bestia poolt. Saksi osa arranzheeris Janno ja vioola osa Grete. Sõnade autorid on Kaitti, Andres ja Pyhak.

Kaanepildi autor on Erkki Roosileht, lõpliku kujunduse pani kokku Andres.

+ kassetiümbris suuremalt




Koosseis:

Andres - kitarr, vokaal, sünt
Reivo - bass, vokaal
Kaval Ants - kitarr, vokaal
V. Arckharum - põhivokaal
Rain - trummid (*), vokaal

Külalismuusikud:
Thonolan - trummid
Siiri - flööt
Janno - saks
Grete - vioola





Ronkade parved

Miks öötaeva põhjatus meeli mul vaevab,
Miks tähtede helk hingeshahtides kaevab,
Miks hirm üha erksamalt südames noolib -
Kas lõputus hävingus keegi meist hoolib?

Kui Kuud on salvamas ürglaante sarved,
Mille kohal tiirlemas ronkade parved,
Kui teel läbi padriku otsin ma varju
Ja hulludes hääle kähedaks karjun.

Siis tunnen, kuis öine õhk kutsuvalt hüüab -
"Tule minuga, sind ju vaid aidata püüan".
Üks mälestus siiski veel kinni mind kütkeb
Ja "Möödunust jõudu ammuta", ütleb.

Kui eksinguist räsitult lebama vajun
Ja rännaku mõttetust lõpuks ma tajun,
Siis loobudes kõigest, öötaevale andun
Ja ronkade parvedes edasi kandun.


F.S.

Pettusest on saanud reegel
valedest on tehtud piibel
kui sa ei usu seda
nende raevu tunda saad

Võltsi kulla ja karraga
masse peibutatakse
sul antud on võimalus
kaasa määgida ja lõuad pidada

Kusagil sügaval, pimedas sängis
vesi voolab
teadmiste allikas pole hävinud
vaid Valitud suudavad sealt maitsta


Mälestus kustutab leegi

On õitsiööd taltun'd ja kustunud lõkked
ning orjameelsus vallutan'd viimsedki tõkked
ei tuha all sütt enam hõõgumas näe
ja päiksepaistelgi tuhm tundub päev

Kuulda tuules võib hundi ulguvat nuttu
mis nukralt voogab sügisöö uttu
ronk tiivad avab ja pimedus langeb
ka inimhingedes lebavad hanged

Kui ununend mälestus kustutab leegi
jääb ähmane jälg ja siis hävib seegi
rinnus laotumas tühjus, varjud liiguvad ringi
ja silmitu meeletus juhib neid hingi


Silmis härmatis

Silmis härmatis, hingekojad vanguvad tormis
mis hävitab elu igas kujus ja vormis

Öistel tundidel armsaks pean kauget valgust,
Mis sumedalt kuulutab aegade algust.
Hetkel äreval säde taas lõõmama lööb
ja mõttetu rooja siit maailmast sööb

Närtsib kuumuses hulluse kannatlik eos
ja puruneb pettuse viimnegi seos.
Raiugem selleks hinge oma määratud saatus,
oodakem ära eesseisev järgmine vaatus

Silmis härmatis, hingekojad vanguvad tormis,
mis hävitab elu igas kujus ja vormis


Taeva tõurastaja

Tundetormidest purustet tiivul
Vereudus sa uksele jõuad
Meeleheitest saadetud tiivul
Turmast pimedal pilvel sa sõuad

Su meeletust juhtimas viha
on petetu äng sulle tuttav,
huultelt raevunult rebitud liha,
jalgu juhtimas tahe nii tuttav

Ei usalda enam ma valgust,
Söögu sügavik kõik mis on loodud,
Nõuan tasuks ma aegade algust,
Kui pimedus maale sai toodud

Nüüd avane, taevane värav,
Oma mantliga päikese katan,
Saagu tuhaks te kuningriik särav,
Pilguleegiga põrgu teid matan.

Kinni hoida nüüd ärge mind püüdke,
Liialt kaua raev tuhka on söönud,
Appi verisui ingleid te hüüdke
Liialt sügaval hullus on löönud.

Tulles varjutan valguse leegi,
Murran sambad ja tõurastan taeva,
Välgud tormlevad, siis vaibub seegi
Ja pimedus tasub mu vaeva.


Arg sõdalane

Oleks mina läinud sõjakotta
oleks mina maitsnud raipe tappu
lasknud kirvel keerelda sääl
kõlistanud kilpi rasket

Purustanud raisa kolpa
väänand kätest mõõkasid sääl
auke teinud kere sisse
raiund küljest lihatompe

Koju tulnud tagurpidi
valges särgis säravas sääl
vankripeal uhkuses puhates
tundmata võiduvalu kurja

Ei oleks naistel hurjutada
lastel naeru kihistada
meeste pilkeid kannatada
omal endal häbeneda

Kasta ennast oja sisse
uputada vetevoogu
lebada roiskund kalda vees sääl
mustale kaarnale nokkida


Viimne lahing

Sa seisad teelahkmel
kus kumbki suund kuhugi ei vii
ning tunnetad hävingut kauget
mis varitseb kõikjal su ees

Seal sinavas laanes kaugel
on hukka saanud mehi kangeid
seal verest rusked on kõik rajad
ja hundi nutust öövaikus kajab

Vihases võitluses murdub teras
ja surmakarjeid kostab taas
Kas suudad panna veel vastu?
Või langed näoli mutta?

On viimne võitlus see
kus halastust ei tunta
on viimne lahing see
kui oled aetud nurka